Suulise kõne transkriptsioon

SEKK kasutab USA uurija Gail Jeffersoni poolt loodud ja arendatud vestlusanalüüsi (conversation analysis) transkriptsiooni (vt nt Jenks 2011, Hepburn, Bolden 2013). Meie transkriptsioon erineb mõne märgi poolest Jeffersoni variandist ja korpuses ei ole kasutatud kõiki olemasolevaid märke.

Transkribeerimise lähtekohaks on arusaam, et see on alati interpreteerimine ning ükski konkreetne transkribeering ei ole kunagi täiuslik ega lõplik. Seetõttu tuleb vältida nö ületranskribeerimist. Kui mingi sõna ei ole nt korralikult kuuldav, siis tuuakse see ebaselgus vastava märgi abil välja.

Transkribeerimise põhiliseks protseduuriks on järjekindel ja mitmekordne lähikuulamine, mis lähtub vestlusanalüüsi arusaamast, et uuritakse nähtusi, mille kuuldelise tõlgendamise alusel inimesed tegelikult suhtlevad. Tehnilise abivahendina kasutatakse ennekõike foneetikaprogrammi Praat pausipikkuste mõõtmiseks, aga ka häälikute venitamise pikkuse ning pealerääkimiste ulatuse määramiseks (http://www.fon.hum.uva.nl/praat/).

Sõnad märgitakse üles häälduspäraselt (kuuldeortograafias). Sõnad märgitakse kirjakeelsel kujul, kui nende hääldus ei erine kirjakeele sõnavormist (hobune). Kirjutusviisist erinev hääldus tuuakse transkribeerimisel välja (nt h puudumine sõna alguses: obune pro hobune), mõne hääliku lühenemine (sis pro siis) jm. Transkriptsioon ei too välja sõnaväldet. Esisuurtähega kirjutatakse nimed, lausungi alguses suurtähte ei kasutata. Sõnadele lisaks märgitakse üles millisekundites mõõdetud pausid ning kõne prosoodilised ja paralingvistilised omadused (rõhud, tempomuutused, sõnade katkestamised, hääletooni muutused jms).

Suhtluses võivad lisaks sõnadele olla kasutusel erinevad vokaalsed (ja ka mittevokaalsed) vahendid (häälitsused, naer, köhatused jms). Seetõttu on loodud vahendid ka nende transkribeerimiseks.

Suhtluses on kasutusel nii kirjakeele reeglitega sobivad laused kui ka muud keelelised kooslused. Nii võivad laused jääda pooleli, olla kirjakeele reeglite järgi mõõtes vigased jne. Selliseid üksusi ei jäeta kõrvale ega muudeta kirjakeele reeglitele vastavaks. Nad märgitakse üles sellisel kujul, nagu nad tegelikus suhtluses esinevad.

Tekst liigendatakse üksusteks, mida nimetame lausungiteks (utterance). Lausung on üksus, mille piiril on üldjuhul intonatsioonilangus, mida suhtlejad tõlgendavad lõpetatud intonatsioonina. Lausungi intonatsioonilist piiri märgib transkriptsioonis punkt.

Intonatsioonikeskselt piiritletud lausungite ja keele grammatiliste üksuste vahel ei ole ühest korrelatsiooni. Lausung võib olla grammatiline lause (ma tulen homme.), grammatiline fraas (ilus kast.), üksiksõna (siga.), aga ka häälitsus (äuuu) või sõnarühm (mitte koerale.). Lausungi intonatsioonipiirid ja selles oleva süntaktilise üksuse grammatilised piirid võivad langeda kokku või mitte.

Väiksema intonatsioonilangusega lõppevad üksused märgitakse komaga. Need piirid paiknevad tavaliselt lausungite sees, kuid võivad olla ka lausungite lõpus. Ka need piirid ei pea grammatiliste piiridega kokku langema.

Kolmas kasutatav piirisignaal on küsimärk, mis osutab tõusva intonatsiooniga lõppevat lausungit (mitte küsimust). Küsimused on eesti keeles enamasti hääldatud langeva intonatsiooniga ning nende lõpus on transkriptsioonis punkt.

Kui grammatiliste üksuste piiridel ei ole intonatsioonilist langust, siis ei panda sinna vahemärki.

P:         `point on `see et on vaja `kõigest aru saada mida nad `räägivad noh.

Tekst liigendatakse dialoogis kõnevoorudeks (repliikideks), mis on ühe kõneleja pidev häälesolek. Voorud paigutatakse transkribeeringus üksteise alla nende algamise järjekorras.

Vooru alguses on osalejatunnus ehk kõneleva inimese tähis. Üldjuhul on selleks korpuses üks suurtäht,  kas  osaleja nime või põhirolli algustäht (nt O – ostja, M – müüja, Õ – õpetaja, E – ema, P – poeg). Telefonikõnedes on osalejad märgitud H – helistaja ning V – vastaja. Kahetähelise tunnuse korral on kasutusel kaks suurtähte, mille vahel ei ole märke ega tühikuid (nt AL, AD). Osalejatunnusele järgneb koolon ning selle järel osaleja tekst.

H:        misse mobiili number `on=sis.

V:        `viis üks `kolm, neli `kuus üks `viis.

H:        üks viis.

Üldjuhul järgnevad kõnevoorud üksteisele sujuvalt/voolavalt. Selle kõrval on kaks eripärast voorujärgnevust.

Kõnelejad võivad rääkida korraga. Üksteisele peale rääkimine märgitakse nurksulgudesse [ ] ning korraga räägitud voorud joondatakse üksteise alla. Üldjoontes jagunevad pealeräägitud voorud kahte rühma. Ühel juhul alustab kuulaja oma pikemat vooru enne, kui eelmine kõneleja lõpetab. Teisel juhul annab kuulaja kõneleja vooru ajal tagasisidet, öeldes põhiliselt lühikesi ühesõnalisi voore tema jutu ajal.

H:        kaks `kaeksa lõpus=[või.]

V:                                          [ei] `ole sellist numbrit.

T:         ma olin `nii väsind, ma ei `tahtnud edasi minna,

            `ültsegi [mitte,] ma tahtsin nii=`õutselt koju minna.

K:                       [mhmh]

Kõnevoorude vahel võivad esineda pausid. Need paigutatakse eraldi reale kõnevoorude vahel.

Õ:      et `üks `probleem siis oli, (.) mis (.) tekkis seoses `Pariisi `kommuuniga.

          (0.5)

Õ:      noh? > Pariisi kommuuni eksisteerib kuni tänase `päevani=vä. <