Antonüümisõnastik

Antonüümid on leksikaalsemantilise paradigma liikmed, mille puhul ühe liikme tähendus vastandub teise liikme tähendusele (rikas : vaene; ametlik : mitteametlik). Vastandus põhineb väga sageli eitusel (emakeelne : mitteemakeelne; tähtis : tähtsusetu). Vastandtähendusega sõnapaare moodustavad kas sama- või eritüvelised sõnad. Antonüümipaare moodustavad nii täistähenduslikud kui ka abisõnad (tugevnema : nõrgenema; jah : ei; all : peal) ning sõnaosised (alam- : ülem-; -kindel : -õrn).

Antonüümipaari esimeseks sõnaks valitakse tavaliselt semantiliselt markeerimata positiivne liige. Semantiline markeeritus/markeerimatus avaldub selles, et opositsiooni üks liige on laiema, vähem konkreetsema tähendusega, tema paariline aga kitsama ja konkreetsema tähendusega.

Sõnaraamatu ülesehitus

Sõnaartikli juhatab sisse antonüümipaar (dominant). Sõnaartikli märksõnaks on antonüümipaari esimene e neutraalne liige. Artiklid on järjestatud märksõna järgi.

Dominandiks on enamikul juhtudel stiililt neutraalne üldkasutatav sümmeetriline sõnapaar, mis mõnikord võib sisaldada sõnaühendilisi keelendeid (rikas : vaene; ühinema : lahku lööma).

Antonüümipaari liikmete omavahelise järjestuse aluseks on:

  • semantiline markeerimatus (suur : väike),
  • loogiline või ajaline järgnevus (haigestuma : tervenema),
  • harjumuspärane kasutusseos (sõda : rahu),
  • positiivse omaduse olemasolu (hea : halb).

Antonüümide tähendusele või kasutuspiirkonnale osutatakse näitestikuga.