ILU\stkt0010 Tee läbi vooremaastiku ILU\stkt0010 Teel ei olnud algust ega lõppu - üksnes kulg . ILU\stkt0010 See vonkles vooremägede vahel , tõstes siin-seal tolmulippe , saatjaks kord hämune päike , kord rübelev lõoke . ILU\stkt0010 Tee viis hommikust õhtusse , vältimata ööd , ja need , kes seda tundsid , ei kiirustanud kunagi ega jäänud ka kuhugi hiljaks . ILU\stkt0010 Seal , kus sünk asfalt katkes ja hele liivatee edasi kestis , tundsid jalad vaid kergendust ; rattad aga veeresid tasem - rumalruttev aeg ja kihutlev elu langesid sel ahtal vooreteel äkki õigesse rütmi . ILU\stkt0010 Maastik kujutas siin kõrrepõllulapilisi künkaid , ovaalseid ülanguid ja veerjaid orge . ILU\stkt0010 Süstjad voored meenutasid meeleolult sadamikku kokku veetud kevadisi paate või peale värskendava vihma rahulikult puhkavat karja . ILU\stkt0010 Kaoselises korras paiknesid siin inimelulad : rahusad alevikud , hajakülad ; üksikmajad ja vanad häärberid . ILU\stkt0010 Ja kogu seda turvalist maastikku sidus ja suubutas , lähetas ja viis lahku tee ... ILU\stkt0010 Miks see polnud veel asfalti all , seda ei teadnud õieti keegi ; ühed seletasid , et must ollus sai otsa , teised , et taheti säilitada maastiku arhetüüpi - igatahes sai tee nõnda jätkata oma sisimat kulgu . ILU\stkt0010 Ühes paigas , kus tee pikalt ja visalt rõunakule rühkis , oli see palistatud iidsete ridaspuudega , mis ei mäletanud enam aedniku ravitsevaid käsi . ILU\stkt0010 Puud olid kevadiselt raagus ja raamas ; nende võra kuldasid põhuveost okstesse takerdunud õletuustid ja tüve piinutas sügavale koorde lõikunud okastraat ; vanad pärnad meenutasid spaleeris seisvaid krutsifikse ning mõned teelised paljastasid nende kohal päid . ILU\stkt0010 Ent paljud inimesed olid kaotanud selguse , mis asi puiestee on , ega teadnud nüüd , milline see peab olema . ILU\stkt0010 Ridastee läks ootamatult mitmesse harru , millest üks viis lagus mõisahoonete juurde . ILU\stkt0010 Aeg ja hooletus , tuntud toonesepad , olid siin teinud oma töö - ent ikka oli veel vana häärber see paik , kus inimesed meelsasti elasid , töötasid , kus nad talusid õnne ja kannatust oma ajas . ILU\stkt0010 Kauguses , laial lagemaal paistsid samuti inimelamud , vastvalminud olevikukindlad püstitused , mis ei ühitunud ümbrusega , nagu betoonpostid ei ühitu puudega . ILU\stkt0010 ( Asjad ja hooned polnud iial olnud vaid asjad ja hooned , ikka leidis inimene neis valmistajate ja ehitajate poolt hingestatud tahkeid sõpru , demiurgilisi vahendajaid , kelle kaudu ta suhtles talle kaugema maailmaga . ILU\stkt0010 Neis ruumides ja nende asjade läheduses tundis ta kõrgemat rõõmu ja kergendatud kannatust . ) ILU\stkt0010 Nii tundsid ka need , vanad ja väärikad , ajas pidestunud hooned neile liginejale kuidagi alalhoidlikud ja pidurdasid kiire kaduvuse tunnet . ILU\stkt0010 Tahutud maakivist , punastest tellistest , valgest lubjamördist ja halliks pendinud puust häärber näis kevadise kulurohu taustal nagu punaka polituuriga kohviveski maanaise karmhallis rüpes ; kiviait ja tõllakuur , umbe kasvava järvesilma keskel valendav paviljon olid kaunid , hingasid ühte maakoha ja loodusega . ILU\stkt0010 Vanausse mõisakogumisse kuulusid veel tahumata põllukivist , sepisvõreliste akende ja rauast võlvuksega vahakelder ning häärberiga ühest ajast ja hõngust mesinikumaja . ILU\stkt0010 Omaette imetükk oli tall kõrge punase kivikatuse all ; selle seinad olid laotud eri värvitooni maakividest , mis moodustasid kustumatuid mustreid ; sideseguks kasutatud savimörti kirjasid valged kivikillud , ridarodus valge kandiga kaaraknad nagu tõrresuud ammutasid päeva valgust - sellises tallis oleks tahtnud elada hobusena , kui poleks juba sünnitud inimesena . ILU\stkt0010 Kogu see ilus iidne hoonetekogum oli justnagu võluvakast välja kukkunud kõrgele vooreseljale ehk mõisamäele , nagu seda paika ammust ajast nimetati . ILU\stkt0010 Mõisahooneid piiras avar , alles kevadaimes pärnapark ja hoolitsetud rohuaed , kus seisis sadakond vaikivat , paraku veel talisuikvel mesitaru . ILU\stkt0010 Taruaia rajasid siia põlispuistusse Vanausse mõisnikud juba mitu inimpõlve tagasi . ILU\stkt0010 Mesinikud vaheldusid , tarud vahetusid ; põletati õlgtarud , viidi ära pakktarud , asemele toodi kasttarud , kuid mesilastele asendamatud pärnad olid midagi muutumatut . ILU\stkt0010 Elu traavers - tee - juhtis tulijaid siiagi ... ILU\stkt0010 ... just nagu siia juhtisid paljud teisedki teed ja rajad , mida sõtkusid ja sõitsid need , kelle elamise paigaks ja kiindumuste kohaks oli saanud see kuidagi elamiskõlblaks kohendatud vana hoone . ILU\stkt0010 Mesinikukast käe otsas , läks mööda rudisevat kruusateed taruaia poole Aspe Valdholm . ILU\stkt0010 Oma töö ja tegemise pärast Tarutargaks hüütud , kaheksakümne lähiksel vanur polnud kaugeltki veel jõuetu rauk , pigem arust-üdini sitke , mõtet armastav vanamees . ILU\stkt0010 Üht ussaida viivat riburada mööda astus kiirsirgelt Aspe elutugi Meene Valdholm . ILU\stkt0010 Oma mehest vaid küünlakuu võrra noorem ja parandamatult tõbine , hoidis ta seda viimast teadmist kiivalt hingepeidus . ILU\stkt0010 Kodu ja küla tundsid teda kui uhket ja norgumatut naist , keda oli veel vara minejate hulka arvata . ILU\stkt0010 Vanausse raidkivist väravapostide vahelt pööras õueteele kummiratastega hobukaarikus istuv Jürgen Valdholm - Aspe ja Meene pika ja põhjaliku elu ainus kiirtegu , nende poeg . ILU\stkt0010 Ta oli kõrges koolis käinud ; kuid mitte selle läbi , vaid oma elutunnetuselt oli ta mesinik . ILU\stkt0010 Alles seejärel vanemmesinik . ILU\stkt0010 Inimnähtusena oli ta haruldane , ilma et ta ise seda tarvitsenuks teada . ILU\stkt0010 Kõigele raudsele suletud Jürgeni siseilm jättis ta seda enam avatuks kõige hingava , elusa jaoks . ILU\stkt0010 Ta ei sõitnud iial perekonnaautoga , vaid pidas enda jaoks hobust , valides tumma vaenuka asja kõrvale elusa olevuse . ILU\stkt0010 Ta eelistas puust pakuga höövlit raudhöövlile , kuigi viimasel olid teadupärast kindlad eelised ; ta ei usaldanud raualäiget , sest höövli hoos võis see silma sattuda . ILU\stkt0010 Jürgenis võis kahtlustada tehnikavaenulist inimtüüpi , võimalik , et ta ka ise tundis endal seda süüd . ILU\stkt0010 Välimuselt polnud ta mingi kaunispalg ; kehaehituselt tugev , ent sellise looduse poolt hästimõeldud viimistlematusega , mille arvel vaimu oli avardatud . ILU\stkt0010 Tema pilgud ja puuted olid nihkumatud , mille pärast teda ta naine armastas . ILU\stkt0010 Ta oli üks neid mehi , kes panevad oma mõtted ja kavatsused ilma sõnade saateta tegudesse , mille pärast temast ka mehed lugu pidasid . ILU\stkt0010 Ta surus end sosinaks aega , et kõneleks vaid tema olemise jälg . ILU\stkt0010 Vaistlikult tundis ta , et mesinikust oleneb lõpuks Mee maitse . ILU\stkt0010 Lasteaia õuest pööras vooreteele kurviga väike vana tegumoodi sõiduauto ja hoidis oma põrisevat nina Vanausse suunas . ILU\stkt0010 Rooli taga istus Mae Valdholm , Jürgeni naine ; tagaistmel kügeles nende pojakild Vahur ja tegi ikka veel läbi akna oma päevasele vingumehele , lasteaia õue mahajäänud põrnile poisimutukale kättemaksvaid nägusid . ILU\stkt0010 Mael oli seljas pikk tumehall , autosõidu jaoks mugav lõhikuga seelik ; lõhikust paistis kena sire jalg . ILU\stkt0010 Rippkaelusega sviitri peal kandis ta helepruuni nahkpintsakut . ILU\stkt0010 Ent riietus ei andnud temast vale ettekujutust - Mae oli ikkagi tore naine . ILU\stkt0010 Noobel joon rõivaste juures toonitas temas vaid naiselikku nõrkust : näha veel paremini välja . ILU\stkt0010 Talle võis anda kakskümmend kuus , kui ta poleks olnud juba kolmekümne kuuene . ILU\stkt0010 Maes oli veetlust , näo ja keha veetlust . ILU\stkt0010 Maakohas formaalsuseks peetud välist elegantsi ... hinge elegantsi , mis paistis ära tema puhtais , tihti vahelduvais ilmeis . ILU\stkt0010 Vahur oli väike vahva poiss , valmis alati aitama suuri , kui nende vahvus kuhugi kadus . ILU\stkt0010 Mööda väljateed , mis kooli juurest üle söödinurga otse Vanaussele viis , kõndis Kildu Valdholm , aastat kaheksateist või viiv vähem , Mae vallastütar - Jürgeni võõrastütar . ILU\stkt0010 Vilja vaadeldes mõistab midagi ka puust . ILU\stkt0010 Võis öelda ka vastupidi : ema ja tütar olid sarnased , nende eavahe ei paistnud veel nõnda oluliselt välja . ILU\stkt0010 Kildu oli üleöö ümardunud vormidega , tuhkjate paksude juustega neidis , üks neid tüdrukuid , kes elu rõõme , noorinimese vitaalsust - kogu oma olemust - kannab sisimas nagu mägi oma kaja . ILU\stkt0010 Jürgeni küljest õppis ta lapsepõlves armastama mesilasi ja hobuseid , ema käest helletamist ja laulu . ILU\stkt0010 Ta liikus ja käitus isikupäraselt nagu iga süvahoovus , tõmmates teadmatult kaasa teisi - sõpru , loomi ; ta paistis maailmale ära ta enese jaoks kurvastavalt hästi . ILU\stkt0010 Kildu väärtustevael ei olnud sellel kaalu - ta tundis edukusele vaistlikult kaasa kui äraaetud hobusele ; ta kartis ennast tihti , tundis kuidagi salajaselt , et tema hing võib avalduda milleski suures . ILU\stkt0010 Ka katastroofis . ILU\stkt0010 Tüdruk tuli mööda kevadporist väljateed ; ta oli lõpetamas keskkooli ja saamas kaheksateistkümneseks - ta ei teadnud miks , aga tundis , et selliseid kaksusi tuli peljata ... ILU\stkt0010 Kildu hiljutisse lapselikku leebusse oli juba segatud naiselikku sensuaalsust nagu piima sisse veini . ILU\stkt0010 Kõik teed viisid Vanaussele , kõik teed viisid koju - asjaolu , mis on alati üllatanud vaid kodutuid . ILU\stkt0010 Aspe ILU\stkt0010 Inimene räägib endaga meelsasti südamevaevuste või rõõmu sunnil , sest nii pole ju pealtkuulajaid ega vastuvaidlejaid . ILU\stkt0010 Pealegi , kui sa oled elanud ligi sajandi ja oled palju enesest pihtinud sellele tummale peanoogutajale , kes sa ise oled . ILU\stkt0010 Alles seejärel oled püüdnud aru saada , kes on teised - nemad , kelle elud on sinu elust läbi kasvanud nagu rohi kauaks aeda jäänud korvist ... ILU\stkt0010 Aga järsku ühel päeval tuleb sul enesega lobisemine lõpetada , et vaid saada selgust , mis sünnib nendega , kes on pärit sinust nagu kaja huikest . ILU\stkt0010 Aprillikuu harvsoe ilm oli meelitanud mesilased varajasele puhastuslennule . ILU\stkt0010 Kasutades seda aega , asmerdasin taruaias , seljas ikka mu luitunud töökuht , peas allalastud võrguga õlgkaap , sest mesilinnud olid ärevil ja õrjekad . ILU\stkt0010 Avasin tarusid , kuivatasin tarupatju . ILU\stkt0010 Nagu mõni mürripann kunagise preestri ees , nii suitses mu lähedal suitsik . ILU\stkt0010 Vahetevahel õiendasin selga , kuulatasin umisevat õhku : neid oli hulka , neid oli palju nagu mu elatud aastaidki . ILU\stkt0010 Ning siis , nõnda avasilmi taevasügavust vahtides , kuulsin ma seda võõrast müra : tasast ja püsivat , mitte millestki sündivat ja mitte kuhugi kaduvat - lihtsalt olemas olevat . ILU\stkt0010 Sellest häirus õhk , murenes maapind tarude all ja lõdises vesi loimudes . ILU\stkt0010 Mesilastele see müra ei mõjunud , nad ei näinud seda kuulvatki - või see just ajaski nad ärevile ja tegi tigedaks ? ILU\stkt0010 Aasta-aastalt , ning just kevaditi , kuulsin seda müra üha kasvavat ; see ehk kosus mu meeles ja kujutluses , ning et müra rõhus ja reisis nimelt inimese hinge , teadsin ma , et seda sünnitas just inimene . ILU\stkt0010 Järgnev heli , mis tuli juba õevase elu suunast - läheneva mootorratta põrin - , tundus mulle eelmisega võrreldes tühine ja meelt tuskamatu . ILU\stkt0010 Mu vanad kõrvad tõusid aga lausa tirki , kui ma kuulsin Kildu sumedat ketravat häält , mis oli tal hiljaku tekkinud ja mida ta nüüd kandis nagu ehet . ILU\stkt0010 Oma töölt ma siiski üles ei vaadanud - juba tüdruku tirtsueast peale algasime temaga üht nähtamatut mängu , mis kestis siiani ja mis võis lõppeda vaid ükskord koos minuga . ILU\stkt0010 Kuulsin mootorratast väravas peatuvat , siis Elmeri hõiget : ILU\stkt0010 << Nägemiseni , Kildu ! >> ILU\stkt0010 << Nägemist , Elmer ! >> ütles see värb juba noore naise häälega . ILU\stkt0010 << Hommikuni , teeotsal ! >> kostis Elmeri hääl üle mootoritukse . ILU\stkt0010 << Nagu ikka alati ... me sööme ära salati... >> ketras Kildu talle vastu . ILU\stkt0010 Ma ei vaadanud - kuulsin , kuidas ta kekseldes eemaldus . ILU\stkt0010 Ja veel tundsin ma , et tüdruk enam ei mänginud , vaid mängles poisiga . ILU\stkt0010 Niivõrd olid nad mu silme all üles kasvanud . ILU\stkt0010 Ning mu riuklevast raugapeast lipsas läbi üks nooruslik mõte : tüdruk oli külgedelt küps , seest küll alles küpseks saamas , aga seda võis keegi kiirendada - süütus üllatab ikka süüdinud ajal - , ja nõnda saaks sellest kekskoivast üleöö mõnukas naine . ILU\stkt0010 Ka mina , vana elutark mees , mõtlesin , et see peaks Elmer olema ; et ta seda veel ei ole olnud , paistis neist mõlemast , eriti Kildust , kes poisiga peiardas ja naakles , kaitstes end ikka veel lapserelvadega ja meelitades rünnakule . ILU\stkt0010 Mõtlesin end omaenese noorusikka , võtsin kaasa oma Meene ja leidsin , kui sarnane on emamesilase lend läbi aegade . ILU\stkt0010 Tarukühvel käes , kummardusin parajasti avatud taru kohale , kui nägin endast mööda liikuvast varjust Kildut , kes kätega õhus põnevil sõudes mulle lähemale hiilis . ILU\stkt0010 Nüüd oli ta juba mu selja taga , õitses seal veidi aega , pani siis oma ümara lõua minu luidrale õlale ja ütles rõõmsalt : ILU\stkt0010 << Tere , Tarutark - mina tõin tämmu sulle esimese mee ! >> ILU\stkt0010 Tundsin ta sõnades värsket puhangut . ILU\stkt0010 Ajasin end taru kohalt õigu , võtsin tüdruku lõua sõrmenäpitsasse ja sõnasin vist veidi karmilt : ILU\stkt0010 << Tunda , et tõid - su koon ju lausa kleebib . >> ILU\stkt0010 Panin siis tarukühvli ära , vaatasin teda tõsiselt , tahtmata lisada puid ta kerge tuju tulle . ILU\stkt0010 Kildu tõsines mu pilgust , isegi painutas üle . ILU\stkt0010 << Ei kleebi ! >> ütles ta torinal , katsudes oma lõuga . ILU\stkt0010 Seisime temaga vastakuti nagu hommik loojanguga ja vaatasime väärtavalt , tema isegi vaenukalt , teineteisele silma - kuni me lõpuks teineteist ära tundsime ja ühte häälde naerma pahvatasime : mina kõkutavalt , vilinal nagu mingi lekkiv põispill , tema ülemeelikult nagu pidul puruks visatud kroonlühter . ILU\stkt0010 Siis ta äkki tõsines ja küsis imekähku : ILU\stkt0010 << Kus see issas praegu peaks olema ? >> ILU\stkt0010 << Issas , >> ütlesin pilkavalt , ILU\stkt0010 << läks sulle nukupilli tegema . >> ILU\stkt0010 Ja siis vist jälle ülemäära karmilt : << Sa , tüdruk , peaksid varsti kaheksateistkümneseks saama . >> ILU\stkt0010 << See oli pime juhus , >> ütles ta äkki nuuksatades , ILU\stkt0010 << muidu oleksin alles neljateistkümnene . >> ILU\stkt0010 Mõistsin tema arvutust , see oli imelihtne : Kildu oli neljane , kui Jürgen neliteist aastat tagasi ta koos emaga Vanaussele tõi . ILU\stkt0010 << Sul on see meeles , >> laususin üllatunult . ILU\stkt0010 Nägin samas , et Kildu vaatab taruaias otsivalt ringi . ILU\stkt0010 Võtsin palava päeva sunnil kaabuloti peast - Kildu astus lähemale ja puudutas tundelise hajameelsusega mu härmaparukat . ILU\stkt0010 << Kas ennast saab unustada ? >> küsis ta . ILU\stkt0010 Ja heitis jälle läbematu pilgu , sedapuhku häärberi poole ; tema silmis püsis edasi too pärimine . ILU\stkt0010 << Ma pean sind nüüd pirukaga kostitama , nagu sa äsja Elmeri salatiga ära saatsid , >> tahtsin ta lõpuks jäljele juhatada . ILU\stkt0010 Tüdruk pöördus minust ja mu sõnadest jõngalt ära ning ütles järsku eluküpsel , tõsisel toonil : ILU\stkt0010 << Tarutark , kas sa mäletad ühte lindu , keda ma halastusest saiaviljaga toitsin ? >> ILU\stkt0010 Kildu oli meenutusest kahvatu . ILU\stkt0010 << ... Too lind suri ära . >> ILU\stkt0010 Külma tuulepistet tundes panin kaabu tagasi pähe . ILU\stkt0010 << Miks ma ei mäleta : ta sai puulangetusel viga ja ma tõin ta sulle mütsi sees langilt kaasa ... ILU\stkt0010 Sa olid siis kuueaastane , ja lind oli metsvint . >> ILU\stkt0010 See kevadkauge kõnelus tegi meie ilma järsku jahedaks , ja ma küsisin soojemalt , et kuidas tal koolis läks . ILU\stkt0010 << Oeh , kevadel on õpikud nii rasked ! >> ILU\stkt0010 Ta võttis kandetasku õlalt ja riputas minu õlale . ILU\stkt0010 << Proovi , kui rasked ! >> ILU\stkt0010 Ning pahvatas : << Tahaks midagi väga , väga kerget ! >> ILU\stkt0010 Võttis siis kandetasku mu õlalt ära ja küsis vaiksel nõudval toonil : << Sa lubasid mind pirukaga kostitada - kus see on ? >> ILU\stkt0010 Kookusin jälle töö kohale ; tundsin oma põhjuseta tõrksust ja hääletoonis otsekui juhuslikku rangust . ILU\stkt0010 << Jürgen läks luhale kulu põletama . >> ILU\stkt0010 << Läks kulu põletama , >> ütles tüdruk õnnetult . ILU\stkt0010 Edasi rääkides segunes ta häälde üha suuremat etteheidet . ILU\stkt0010 << Aga mina ? ! ... ILU\stkt0010 Me oleme ju igal kevadel koos käinud . >> ILU\stkt0010 Kildu jäi ahastades maha vaatama . ILU\stkt0010 Ma ei aidanud tal pilku tõsta - harjub ära ja ootab alati kellegi abi . ILU\stkt0010 Kärjekaanetisi uurides ütlesin lühidalt : ILU\stkt0010 << Ju siis tämmune pole iga kevad . >> ILU\stkt0010 Kildu vaikis , loodis mind pika pilguga , naeratas siis heldelt . ILU\stkt0010 << Hah ! ILU\stkt0010 Ma annan talle andeks ! >> ILU\stkt0010 Ja lippas oma sõnade kajas minema . ILU\stkt0010 Nägin Kildut häärberi valgetrepist üles tormamas ja uksest sisse vilkamas . ILU\stkt0010 Jäin tema järel kinnikukkuvat tiibust nagu ärakustutatud käsulauda silmitsema . ILU\stkt0010 Veidi aja pärast käis uks veelkord - nüüd nägin teda juba ümberriietatult : jalas kummikud , rätik ümber pea rehesõlme seotud . ILU\stkt0010 Isukalt saia küljest puredes hakkas ta usinasti jõeluhale viivat rada sammuma . ILU\stkt0010 Panin talle oma silmad kaasa , kuni ta mäeveeru taha kadus ... ILU\stkt0010 ... siis leidsin end murelikult üles laotusse vaatamas , justnagu selgest taevast vihma või tuult kuulatades , mida mu mesilased ei oodanud .